Kuidas aidata last lastehoiuga kohanemisel?

Lapse lastehoidu minek on terve pere elus suure tähtsusega muutus. See etapp on keeruline nii lapsele kui ka lapsevanemale. Selleks, et laps kohaneks uue elukorraldusega raskusteta, on vajalik lapsevanemate, lapse ja hoidjate (või õpetajate) vaheline koostöö, mis põhineb eelkõige vastastikusel usaldusel ja positiivsel suhtlemisel. 

Alljärgnevalt toome ära mõned olulised nüansid, mida tasub meeles pidada, et lapse kohanemine kulgeks rahulikult ja turvaliselt. Tavaliselt võtab kohanemine aega 10-15 päeva, aga vahel ka 1-2 kuud. Ka tagasilöögid pole ebatavalised ja võivad esimestel aastatel ikka ette tulla, kui pikem paus rutiini sassi lööb.

1. VANEMAST ERALDUMINE

AEG – Planeerige harjutamise aeg ka oma tööplaanidesse. Seda on vaja, et saaksite rahulikult last tuua ja talle varem järele tulla. Proovige leida üks-ühele aega ka õhtuti, et olla lapsega koos ja päeva pingeid maha võtta. 

KONKREETSUS – Soovitame olla aus ja konkreetne: räägi lapsele, mis teda sellel päeval ees ootab, et ta jääb teiste lastega mängima ja emme või issi läheb tööle. Kindlasti öelge lapsele kui kaua ta lastehoius on ning millal koju saab (nt pärast söömist või magamist). Tee lapsele kalli-musi-pai, lehvitage aknalt. Lapsevanem ise võiks sealjuures olla rõõmsameelne, kindel ja rahulik, sest laps tunnetab vanema emotsioone ja need kanduvad temale üle. Vanemad peaksid andma hoidjale võimaluse last lohutada ja rahustada, kui laps üleandmisel nutab. Kui laps tajub vanemate usaldust hoidja suhtes, aitab see ka temal uusi lähedussuhteid luua.

JÄRJEKINDLUS – Esimesed 1-2 nädalat tasub lapsehoius käia ilma vaheaegadeta, seega pigem lühemad päevad, kuid kõigil päevadel. Hiljem võib rütmi muuta ja pakkuda lapsele puhkepäevi nädala sees. Enamik väikelapsi siiski aastaringselt viiepäevaseid pikki töönädalaid lastehoius ei veeda, nad vajavad puhkust ka nädala sees või vähemasti lühemaid päevi puhkehetkedeks.

NUTT – See on normaalne ja vabastab lapse pingest. Lapsevanema pikk kohalolek võib teha lahkumise veelgi keerulisemaks, aga proovige tunnetada oma lapse valmisolekut. Laps näitab enamasti oma rahulolematust uue situatsiooni ja muutusega läbi nutu, siiski ei tähenda see, et ta ei kohane uue olukorraga. Tihti lapsed, kes nutavad vanemate lahkudes, rahunevad kiirelt pärast ukse sulgumist ning hakkavad mängima. Tasub meeles pidada, et nutt näitab eelkõige lapse ärevust, aga mitte seda, et talle lastehoius ei meeldi. Samuti on tavapärane, et lapsed nutavad keskkonna vahetuse tagajärjel: nii on päeva kõige nutusemad hetked õue minnes ja sealt tulles.

2. UUS KESKKOND

ETTEVALMISTUS – Et üleminek tuttavast keskkonnast uude oleks sujuv, oleks hea last veidi ette valmistada. Hea oleks järgida lastehoiule sarnast päevakava (söömise ja magamise aegu). Tutvuge eelnevalt lastehoiu ruumide ja õpetajatega, ärge kartke esitada küsimusi. Rääkige, mida hoius tehakse, kuidas lapsed seal käivad. Võite tasapisi ka kodus harjutada last sellega, et ema käib ära (poes) ja tuleb siis tagasi. Harjutage ka eneseteenindamisoskusi (ise söömist, riietumist, potil käimist), nende tegevustega hõlpsamalt toimetulemine muudab lapse enesekindlamaks. Oluline on, et laps oskaks ise kõndida ja vajaks lõunal üht und. Muidu on harjumine veelgi keerulisem. Keskenduge ka kvaliteetse ööune tagamisele ja unehügieenile üldisemalt.

RUTIIN – Lapsele sobib rutiin, see teeb uue olukorra lihtsamaks ja turvalisemaks. Seadke sisse hommikused kindlas järjestuses tegemised (hambapesu, kammimine, riietumine, söömine). Oluline, et seda tehakse kiirustamata (reaalsuses raske, kuid vajalik). Hoiust tulles tehke midagi koos: lugege, joonistage, mängige. Siis oskab laps seda ühist koos olemist oodata.

TAGASILÖÖK – See tuleb ühel hetkel kõigil, kellel suuremal, kellel vähemal määral. Algus võib olla uus ja huvitav, aga kui laps saab aru, et nii jääbki, võib tekkida vastuseis ja laps keeldub hoidu tulemast. Olge kannatlik, jääge rahulikuks ja uskuge, et laps on võimeline kohanema. Ärge seadke kiireid eesmärke, et nädala pärast on laps kohanenud. Liikuge samm-sammult ja tundke koos rõõmu väikestest edusammudest.

3. SOTSIAALSED SUHTED

Lastegrupiga liitumine ja suhete loomine eakaaslastega on järjekordne väljakutse lapsele. Väikesed lapsed on enamasti „egoistlikud“. Grupiga liitudes õpivad nad oma „egoismiga“ toime tulema: näiteks, et mänguasjad ei ole ainult neile, vaid neid tuleb teistega jagada. Neil tuleb ka õppida oma järjekorda ootama. Lapsed õpivad toime tulema kadedusega täiskasvanu tähelepanu pärast. Nad õpivad ka teineteist aitama. Grupis olemine on nende esimene sotsiaalsete oskuste õppimise ja grupiliikmeks olemise ning grupi reeglite teadasaamise võimalus. Täiskasvanute abiga on lastel võimalik toime tulla kohanemisperioodiga kaasnevate emotsioonidega ja saada positiivseid sotsiaalseid kogemusi, mis aitavad neid ka edasises elus oma negatiivsete tunnetega paremini toime tulla

MÕNED ASJAD, MIDA EI OLE SOOVITATAV TEHA

• Ära hiilida, kui laps on mänguhoos. See on mugav vanemale, aga ebameeldiv kogemus lapsele, mis võib õõnestada usaldust. Laps võib hakata edaspidi vanemat „valvama“, et ta enam ära ei kaoks.
• Eirata lapse tundeid. Laps peab aru saama, et tema tunded on olulised. Püüdke teda mõista ja tema tundeid peegeldada. Näiteks öelge: “ma saan aru, et sa oled kurb ja sa tahaksid emmega olla.” Ärge vähendage lapse kurbust öeldes, et ei sobi või ei tohi nutta. Sagedased vead on lapsele kinnitamine, et pole hullu, siin pole midagi hirmsat jne. Siis tunneb laps, et teda ei mõisteta ja tema tunded on valed või vanema jaoks tähtsusetud. Pigem öelge näiteks, et "praegu on raske, aga on vaja harjutada", "tuleb tore päev", "emme tuleb varsti tagasi, aga peab enne tööl käima".
• Rääkida negatiivselt lastehoiust ja õpetajatest või tuua oma kunagist ebameeldivat lasteaia kogemust näidiseks. See ei aita kuidagi kaasa lapse hoiuga kohanemisele. Usaldage õpetajaid ja uskuge, et tänapäeval on kõik lapsesõbralikum.
• Premeerida last mänguasjadega, maiustustega. Pigem leidke ühist aega, et midagi koos teha. Lähedus ja koos olemine on lapsele olulisem.
• Vältige kas-küsimuste esitamist ja õppige last kuulama. Pärast hoius või aias veedetud aega on loomulik, et vanem soovib lapse päeva kohta rohkem teada saada. Selle asemel, et küsida: “kas sa sõid?” või “kas sulle meeldis lasteaias?” küsige hoopis: “mida sa täna sõid?” või “kellega sa täna mängisid?”. Pakkuge lapsele võimalust oma tunnetest ja päevasündmustest rääkida läbi avatud küsimuste.

• Vahetusriided ja -jalanõud (eelista selliseid riideid ja jalanõusid, mida on lapsel võimalikult lihtne ise selga-jalga saada)
• Vajadusel püksmähkmed
• Paelteta õuejalanõud, mida laps ise jalga saab
• Sügisest kevadeni on vajalikud ilmastikukindlad õueriided, kummikud / saapad ja kindad, mis võivad saada mustaks ega lase niiskust läbi
• Ilmastikule vastav peakate
• Magamisriided
• Vajadusel kamm ja patsikummid
• Riietel ja jalanõudel peaks sees olema lapse nimi

Ja viimaseks: uus elukorraldus on raske ka lapsevanemale, kes on lapse esimestel eluaastatel kõik hetked temaga koos veetnud. Hoia emana/isana oma tass täis ning võimalusel ära sukeldu esimestel harjutuspäevadel kohe töökohustustesse! Aita ka endal uue elukorraldusega järk-järgult kohaneda. Usu oma lapse võimesse kohaneda, hakkama saada ja lastehoiust rõõmu tunda :)

Allikas: Lasteklubi Väike Päike

https://www.lasteklubi.ee/lasteblogi/lastehoiu-voi-aiaga-kohanemine/#